Siin fotodel on mõned väikeloomad, keda loomastiku seireteadlased on uurinud ja neist oma uurimustes aeg-ajalt ka pajatanud. Pajatame pisut siingi ...
|
|
Hallikõhtne "siilionu" kuulub liiki HARILIK SIIL. Harilik on ta küll Kesk- ja Põhja-Eestis, lõunapiiri ääres aga puudub.
|
|
|
SALU-VÖÖTTIGU avastati Eesti mandriosas alles 1991. aastal. Talle meeldib ronida puude otsas -- muidugi vaid neis kohtades, kus teda on. Kui inimesel on viitsimist tähele panna, siis on seda loomakest üles leida mitte raske. Viinamäeteo järel on ta suuruselt teine kojaga teoliik meie maismaal. Mööda puutüvesid tõuseb ta nii kõrgele kui silm ulatub nägema, kõrgemalegi veel! Kuiva ilmaga suleb end kotta ja kleebib koja ava puutüve külge kinni. Kõrgele puu otsa minek võtab aega, ent allatulek on väga lihtne (näiteks kui sügisene külm kimbutama hakkab, puu otsas talvituda ju ei saa!) -- piisab kui läbi närida koda puu küljes hoidev õhuke liimikiht või korra keerata oma tugevat jalga, ja potsatabki tigu puu all ootavasse mõnusasse samblasse. Vaat selline lugu!
|
|
Valgekõhtne
loom kuulub liiki LÕUNASIIL, ta elab meil tõepoolest vaid
lõunapiiri lähedal. Parempoolne hallikõhtne on aga siililiik,
keda nägime juba ülal. Terasemal vaatlemisel ilmneb, et parempoolse
liigi rinnal on karvad valkjad. On tõenäoline, et see haruldane
eksemplar on kahe siililiigi hübriid (hariliku siili rinnal ei
tohiks valkjaid karvu olla). Et leidsime ta kahe siililiigi
levikupiiril Võistes, siis poleks see ju imelik; taoline hübriid on
tõestatud nt Värskas, kus mõlemad liigid looduses samuti kohtuvad.
Kui kohtuvad, küllap siis ka suhtlevad. Ent see on juba
„täppisteadus“ liikide määramisel! Jätame siinse hüpoteesi
tõestamise geneetikuile.
|
|
|
|
|
ARUSISALIK on meil paiguti tavaline roomaja, siin nähtav loom soojendas end ühel majaseinal Võrumaal.
|
|
|
MUST-SEATIGU elab vanas metsas, teda leidub päris palju mõnel metsasel meresaarel, samuti Balti klindi kaldametsades. Inimasulates teda ei leia. Kasvab kuni 17 cm pikkuseks nagu see loom siin, Philipsi lambi kõrval. Tegutseb rohkem ööpimeduses, siis kui on niiske. Koda tal pole ja seega kardab päevast kuivust.
|
|
Keldrilaes rippuv PRUUN-SUURKÕRV võiks pajatada nii mõndagi. Oma pika eluea jooksul on ta omandanud kogemusi nii maa all kui ka maa peal, ja koguni taevas! Vanad mõisakeldrid on ideaalsed kohad paiksete nahkhiireliikide seireks. Suurkõrv kasutab ka väikesi talukeldreid, kus teda võib näha tukkumas moosipurkide vahel või kartulikuhilate kohal. Ent moosi ta ei söö ja kartuleid ei näri! Maa-alustes paikades veedab ta talve, talvitumise ajal on ülipikad kõrvad (maailma pikimad!) peidetud tiibade alla. Keldrites suurkõrv ka toitub sinna tulnud keldriöölastest ja paakspuuvaksikutest -- korjab neid seintelt, kasutades selleks oma üliteravat kuulmist. Söödud liblikatest järele jäänud tiivad pudenevad keldri põrandale -- kindel märk, et just see nahikuliik on viibinud keldris.
|
|
|
HABELENDLANE on Eestis haruldane nahkhiireliik. Siinne loomake oli lendu tõusmas koguni Hiiumaal.
|
|
|
Erinevalt nahkhiirtest METS-KARIHIIR talveund ei maga. Siin fotol on näha üks maa-aluses liivakoopas ringi jooksev isend. Jooksmise põhjustab tühi kõht -- loomake peab sööma putukaid jm väiksemaid lihasaadusi suures koguses, et püsida elus ja kevadeni vastu pidada. Sellest sõltub liigi ellujäämine looduses. Nõnda ta jookseb mööda koopa seinaäärt ja korjab maha pudenenud sääski ning muud suupoolist. Edu talle ellujäämisel!
|
|
|
MUDAKONN piilub välja oma mudasest urust Värskas. Lõuna-Eesti pehme pinnas sobib talle kaevumiseks.
|
|
|
Ja vaata, milline „labidas“ on MUDAKONNA jala küljes! Inglise keeles ongi ta nimi SPADEFOOT -- labidajalg.
|
|
|
See „laiaks litsutud“ konn pole tegelikult laiaks litsutud. Pole ta ka mingi „konn“, hoopis ROHE-KÄRNKONN on! Asi selles, et tema päevane varjepaik asub vanas mõisahoones, ja sinna ta pääseb (ning sealt tagasi välja) läbi uksealuse kitsa prao. Just sellised praod majade vundamentides on sellele haruldaseks jäänud kahepaikseliigile vajalikud ellujäämiseks! Olen neid kohanud Lätis ja Leedus vanades maakohtades, Eestis kahjuks enam mitte. Siinne loomake ongi leitud ühel öisel rännakul Põhja-Leedus möödunud sajandi lõpus.
|
|
|
|
|
Ohhoo!!! Millised huvitavad kujud, koguni sõbrad paistavad olema, patsutavad teineteist! Tegelikult koguni lähisugulased -- parempoolsel VEEKONNAL on kromosoomid, millest võib sündida kolm erinevat rohekonnaliiki: tiigikonn, veekonn ja järvekonn. Vasakpoolne on Eestis üliharuldane JÄRVEKONN. Mul õnnestus ta püüda Emajõe kaldalt palja käega, kui olin eelnevalt treeninud kolm aastat ja ta elupaigad Tartu linna servas kindlaks määranud. Siiski kulus mul tema püüdmiseks 30 päeva jalgsimatku mööda veekogude kaldaid. Tookord oli suve lõpp ja aasta oli 2000.
|
|
|
|
